Apostlite teod 22

1 âVennad ja isad, kuulake nüüd, mida ma teile enese kaitseks räägin!" 2 Kui nad kuulsid teda heebrea keeles rääkimas, jäid nad väga vaikseks. Ja Paulus ütles: 3 âMina olen juut, sündinud Tarsoses Kiliikiamaal ja üles kasvanud siin selles linnas. Ma õppisin Gamalieli käe all ja sain põhjaliku väljaõppe meie esivanemate Seadusest. Ma olin pühendunud Jumalale nagu igaüks teist on täna. 4 Ja sellisena ma kiusasin taga usutee järgijaid kuni nende surmani, pannes ahelaisse ja heites vanglasse nii mehi kui naisi, 5 nagu ülempreester ja kogu nõukogu võivad teile tunnistada. Nende käest ma sain isegi kirju nende kaaslaste jaoks Damaskuses, ja ma läksin sinna kavatsusega tuua ka need inimesed vangidena Jeruusalemma, et neid karistataks. 6 Lõuna paiku Damaskuse lähedale jõudes välgatas äkitselt mu ümber ere valgus taevast. 7 Ma kukkusin maha ja kuulsin üht häält mulle ütlemas: âSaul! Saul! Miks sa mind taga kiusad?" 8 âKes sa oled, Issand?" küsisin ma. âMina olen Naatsareti Jeesus, keda sa taga kiusad!" vastas ta. 9 Minu kaaslased nägid küll valgust, aga nad ei kuulnud tema häält, kes minuga rääkis. 10 âMida pean ma tegema, Issand?" küsisin ma. âTõuse üles," ütles Issand, âja mine Damaskusesse. Seal öeldakse sulle, mis sul on määratud teha." 11 Kuna ma selle ereda valguse pärast ei näinud, juhtisid mu kaaslased mind kättpidi Damaskusesse. 12 Minu juurde tuli mees nimega Ananias. Ta oli pühendunud Seaduse järgija ja kõrgelt austatud kõigi seal elavate juutide poolt. 13 Ta seisatas minu kõrval ja ütles: âVend Saul, näe jälle!" Ja selsamal hetkel ma nägin teda. 14 Siis ta ütles: âMeie esivanemate Jumal on sind valinud tundma tema tahet ja nägema seda Ãiget ning kuulma sõnu tema suust. 15 Sina oled tema tunnistaja kõikidele inimestele selles, mida sa oled näinud ja kuulnud. 16 Ja mida sa nüüd ootad? Tõuse üles, lase ennast ristida ja oma patud ära pesta, appi hüüdes tema nime!" 17 Aga kui ma tagasi pöördusin Jeruusalemma ja templis palvetasin, olin ma nagu enesest ära 18 ja nägin Issandat minuga rääkimas: âRuttu!" ütles ta, âLahku kohe Jeruusalemmast, sest siinsed inimesed ei võta vastu sinu tunnistust minu kohta." 19 âIssand," vastasin mina, ânad ju teavad, et ma viisin vangi ja peksin sünagoogides neid, kes sinusse usuvad. 20 Ja kui sinu märtri Stefanose verd valati, olin ma seal juures ja kiitsin selle heaks ning valvasin nende rõivaid, kes teda tapsid." 21 Ja Issand ütles mulle: âMine, ma läkitan su kaugele võõraste rahvaste sekka!" “ 22 Kuni selle sõnani rahvas kuulas teda. Siis aga tõstsid nad häält ja karjusid: âHukka niisugune ära maa pealt, tema ei tohi ellu jääda!" 23 Ja kui nad karjusid ja viskasid maha oma kuued, tolmu üles pildudes, 24 käskis ülempealik Pauluse viia kindlusse. Ta käskis teda peksta ja välja uurida, miks inimesed tema peale sellisel kombel karjusid. 25 Aga kui nad ta peksmiseks pikali tõmbasid, ütles Paulus tema juures seisvale sadakonna ülemale: âKas see on seaduslik, et te peksate Rooma kodanikku, keda pole süüdi mõistetud?" 26 Kui sadakonna ülem seda kuulis, läks ta ja kandis ülempealikule ette. âMida sa kavatsed teha?” küsis ta, âSee mees on Rooma kodanik!" 27 Ãlempealik tuli Pauluse juurde ja küsis: âÃtle mulle, kas sa oled Rooma kodanik?" âJah, olen!" vastas Paulus. 28 Ãlempealik vastas: âMina olen endale kodakondsuse hankinud suure raha eest." âAga mina olen sellesse sündinud," vastas Paulus. 29 Sedamaid lahkusid need, kes olid teda üle kuulanud. Ãlempealik lõi ise aga kartma, kui ta sai teada, et ta oli pannud Pauluse, Rooma kodaniku, ahelaisse. 30 Aga järgmisel päeval, tahtes teada saada, milles täpselt juudid Paulust süüdistavad, vabastas ta tema ahelatest ja käskis ülempreestritel ja kõigil Suurkohtu liikmetel kokku tulla. Ja ta viis Pauluse nende ette.